tingiv kõneviis eesti b1- ja b2-taseme kirjalikus õppijakeeles kui keeleoskuse arengu näitaja

Kirjeldan artiklis tingiva kõneviisi kasutamist eesti keele kui teise keele täiskasvanud õppijate B1- ja B2-taseme kirjalikes eksamitekstides. Artikli aluseks olnud uuring on osa suuremast uuringust, mille eesmärk on luua Euroopa Keeleõppe Raamdokumendi (CEFR 2007) B1- ja B2-keeleoskustaseme funktsionaalsete keelekirjelduste juurde lingvistilised kirjeldused. Selleks on kavas leida mõlemal tasemel tüüpiliselt kasutatavad lingvistilised kategooriad, kirjeldada nende kasutuse sagedust, analüüsida kategooriate keerukust ja täpsust (Housen jt 2012), leida nende seosed suhtlusfunktsioonidega ning tuua välja tasemeid eristavad deskriptorid. Et tingiva kõneviisi kasutussagedus on B2-tasemel võrreldes B1-tasemega palju suurem (Kitsnik 2014), on tingiv kõneviis üks B1- ja B2-taset eristav kategooria, mis vajab detailsemat uurimist. Artiklis kajastatava uuringu tulemused näitavad, et nii B1- kui ka B2-tasemel kasutatakse ainult tingiva kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvorme. B1-tasemel esineb tingiv kõneviis koos kaheksa eri verbiga, neist sagedamini kahe verbiga, milleks on tahtma ja saama. B2-tasemel esineb tingiv kõneviis 23 eri verbiga, neist sagedamini kuue verbiga: tahtma, olema, võima, pidama, soovima, soovitama. B2-tasemel kasutatakse tingivat kõneviisi lisaks B1-tasemel esinenud ainsuse esimese ja kolmanda pöörde vormidele ka teistes morfoloogilistes vormides ning lisaks B1-tasemel esinenud konstruktsioonile “verb tingivas kõneviisis + infinitiiv” ka teistes konstruktsioonides (objektiga, öeldistäitega ja liitlause pea- ning kõrvallauses). Suhtlusfunktsioonidest kasutatakse tingivat kõneviisi nii B1- kui ka B2-tasemel peamiselt viisakuse väljendamiseks. Keeleline täpsus suureneb B2-tasemel neis konstruktsioonides, mis on kasutusel ka B1-tasemel.